Austades väärikaid kopraid jahimaastikul

August on koprakuu! Kobras on aktiivne aastaringi ja jahimees võib kobrast küttida augustist aprillini, siiski on august koprajahiks kõige parem ja väärikam kuu. Koprajaht algabki augustis ning selletõttu on ta ka enamustele jahimeestele augustis kõige südamelähedasem. Aga lisaks faktile, et augustis ajujahti veel ei toimu, põtra ja hirve hiilida ei saa ja linnud algavad alles

Oh need põrsad, põrsad…

Kui peres on kutsikad, on pererahvas vormis! Kuniks leiab lapsele hoidja, on kutsikatega lusti ja röömu metsas kõigil perekonna jahitajatel :). Meie pere kaks kutsikat on juba usinasti metsas käinud ja loomigi ajanud. Põnev on see, et aastane kutsikas alles õpib metsa asukaid tundma ja omaenese sisemise kompassiga kontakti saama, olgu tänatud ajastus, et veel

Kitsejaht veel enne põdrajahi lõppu :)

Kui veel põdrajaht küll kestab, aga tahaks veidi rahu anda suurtele metsadele ning selgeks teha, kuidas külatukkades elu käib, võetakse ette kitse- ja jänesejahid. Tööd nii koertele kui ka jahimeestele. Jaht ise nõuab põhjalikku luuret ning seltskonna väljakutsumist ja seejärel tuleb juba ennast jahile pühendada. Kena vaheldus on kitsejaht nii väikeulukikütile kui ka suurulukikütile –

Sokujaht Maria moodi

Suvistest jahtidest kõige põnevamaks jahiks võib pidada sokujahti. Nüüd kus seakatk on oma laastava töö teinud, ei olegi enne augustit muid jahte oodata kui ainult sokujaht. Ja kuna viimased aastad on metskitse populatsioonile hästi mõjunud, siis on juba ka mida hinnata. Sokku on kõige lihtsam hiilida ikka jooksuajal. Piiks taskusse ja eelnevatel õhtutel/hommikutel tehtud eeltööga

Kuidas saarmas meite käest pääses

Oli kena kolmapäevane päev, kui otsustasime, et peaks ühe koprajahi veel korraldama. Ja kui teha, siis ikka suurelt – kogusime tiimi kokku, parandasime kahvad ja kerisime võrgud inimloomale omaselt kokku. Sättisime jahi pühapäevale, et kindla peale satuksime hea ilma otsa ja ennäe, tibutaski maksimaalselt 2 minutit, meie röömuks näitas ka päike end aeg-ajalt pilve tagant. Koht,
Eesti Jahinaised teevad aktiivselt koostööd Läti Jahinaistega ning Läti Jahinaistelt tuligi kutse Rundale palee aiafestivalile, mis sellel aastal oli pühendatud jahindusele. Ja terve festivali peale oligi tervelt üks jahindusteemaline telk :). See-eest oli see ainuke telk, kus oli kuni õhtuni välja järjekord. Läks oma 40 minutit, enne kui saime ka ennast naistele esitleda – et

Faasanid ja Läti

Lätis käisime sellel aastal juba teist korda. Seekord kutsuti hooaja avajahile. Jaht oli põnev ja seltskond uhke. Linnujahile omaselt olid igal mehel kaasas sileraudsed püssid, üks vanem, kui teine, mis pidi ka Lätis tavaline olema. Minu püssi lööknõel läks juba esimese pauguga katki ja jaht jäi sellevõrra lühemaks ja vähemproduktiivseks. Siiski jahiilu ja organiseerimise võlu

Mariade päevik, juuni

Minu esimene vintpüssipauk On ääretult hea tunne, kui miski läheb korda, ja hästi. See on erakordselt mõnus – kehas vallanduvad endorfiinid põhjustavad joovastuse tekkimist. Samuti tekitab see kõikvõimsa tunde, annab julgust, teotahet, entusiasmi ning rõõmutunnet. Üks põhjus, miks laskmine osadele inimestele samavõrra vaimustavalt mõjub, ongi see, et püssihirm on mõõdukas, kuid aukartus püssi võimsuse ja

Mariade päevik, aprill

“Kevad käes… Nagu ikka, on tegemisi nii palju, et pole aega kalendrist vaadatagi, kas ja kellele üldse veel jahti saab pidada. Kui aga lõpuks mahti sain, avastasin, et järgi olid jäänud vaid kährik, metssiga ja mink, veel viimaseid päevi oli ka koprajahti võimalik teha. No mis siis ikka – kui jahti ei saa, kindlustame baasi

Mariade päevik, märts..

“Teinekord lihtsalt tahaks linnast ära sõita ja veidi rahulikult maal olla (näiteks rebaseid passida ja pillitada). Ühel päeval otsustasingi keset nädalat maale sõita. Kuna punapea Marial nii helde tunniplaan ei ole, siis tema jäi edasi linna tarkust ammutama. Mõeldud-tehtud. Nii muuseas sai ka ühele tuttavale kaitseliitlasele helistatud, kelle pundis olen mõned korrad jahil käinud  ja

Kuidas Mariad saares käisid

Mariade päevik, 28. veebruar: „Oli juba kaunis pime ning hiline aeg, kui kaks mandri Mariat asusid saare poole teele, et sedakorda jahihooaeg mässavate vete ääres ära lõpetada – ootused ju suured, kuuldud küll saare jutte – nii mere- kui jahimeeste omi. Kesköiselt praamilt maha vurades leidsime eest lootusetult unne vajunud Saaremaa. Kihutasime aga sihtkoha poole,