Kui peres on kutsikad, on pererahvas vormis! Kuniks leiab lapsele hoidja, on kutsikatega lusti ja röömu metsas kõigil perekonna jahitajatel :). Meie pere kaks kutsikat on juba usinasti metsas käinud ja loomigi ajanud. Põnev on see, et aastane kutsikas alles õpib metsa asukaid tundma ja omaenese sisemise kompassiga kontakti saama, olgu tänatud ajastus, et veel vanemad koerad on visad käijad metsas ja aitavad mõista metsas orienteerumist ning loomadega käitumist. 7-kuune Sofy teeb juba praegu pererahvalegi silmad ette – see, et ta juba kolmandal korral metsas olles põdra ette ajas, pole midagi selle kõrval, et põdrahooaja lõppedes, usinasti sealuuret tehes ja siis ikka avastades, et mida pole, on seajälg, leidis meie usin kutsikas ise seajälje. Ajas ta seda suurt kulti ligi 10 km, aga meie ise ei jõudnud ette sõita ning tookord jäi seajaht saamata küttide pärast, mitte aga koera kogenematuse puudumisest. Mis siis ikka, otsime aga edasi ja juba järgmisel korral lippasid koerad usinasti jahi algul metsa. Meie härraga liikusime metsas piki oja ja sihte omas suunas, kuid ühel hetkel oli metsa all näha, et terve karja jäljed liiguvad metsas meie ees. Jäljed olid arvatavasti päev vanad, siiski näitas see, et kari on täiesti olemas ja kuna mets on suur, siis arvatavasti tolles metsas ta ka passis. Veel km jalutamist ja kuuleme koera haukeid. Vana koer, kes on sea peale vast kõige maiam tegi üsna meie lähedal kõva kisa ja asi oli selge. Kiire jooksuga, üks piki sihti, teine jooksis teiselt poolt kaares ette, ka ülejäänud koerad kiirustasid kohale ning jaht tundmatule oligi alanud. Et asi aus oleks, kahekesi seakarjale ette jõuda on üsna tükk tegu ning esimese kvartali jagu said sead meist pikalt ette. Jälgedest oli näha, et kult oli karja ees läinud ja kari riburadamööda järel jooksnud. Koertest ja sigadest juba pool km maas, hoidsime ikka otse, juhuks kui kari keerab enne raba meie peale (lootus, et nii vähemalt jõuame järgi oli tol hetkel viimane). paar kilomeetrit kõndinud, enam koerte hääli ammu ei kuulnud, gps näitas härrale veel meie viimastel hetkedel ühises tempos, et koerad olid laiali läinud. Üsna järgneva kilomeetri jooksul jõudsin mina härrast pikalt maha jääda, küll kiire samm ja visa hing nagu eestlastele talviste pühade aegu kombeks, ikka paistis minu ees piki sihti vaid oksi ning ohtralt vett. Kui juba koera haukeid kaua kuulda ei olnud ja horisont minu jaoks ainult metsikuna näis, panin püssi selga ja seoklesin oma pisikeste jalakestega mööda lompe ja rööpaid, hüppasin kord ühte, kord teise kaldasse…ja siis see juhtuski. Olin just jõudnud kaldasse hüpata nii, et jäin ühe suure kuuse oksa varju ja tagasi rööpasse hüpates sörkis rahulikus tempos suur kuldipoiss minu eest läbi, tõesti maksimum 25 meetrit ja olin alles pea tõstnud, püss kenasti seljas, jõudsin vaevalt analüüsida, mis just juhtus, kui loom oli ilma ainsagi hääleta juba uuesti metsa all. Vandudes teavitasin ka härrat, kes oli vast juba km minust eespool tolleks ajaks, et nägin nii suurt looma nagu põdralehm, aga jube lüheldaste jalgadega ning seakärsaga enese eest läbi minemas. Kuna me olime juba kõva maa maha vantsinud ja koerad olid meist mõlemast kaugel, minu uudis ei röömustanud meid kumbagi. Kuid oh imet, u poole tunni möödudes oli koerte haukumine nii vali ja piisavalt hea koha peal, et tuul kandis kohale justkui oleks paar sammu ees ja väheke paremal. Morn motivatsioon kadus kus tuul ta viia jõudis ning usinasti jooksin koerte haukumise suunas… veel natuke..siit paremale, siit mööda sihti…oi, kurja, mis võpsik…nii natuke veel ja kostis pauk..raadiosse kilkas härra röömus hääl, et ta sai just vardapõrsa, hetke pärast kilkas, et veel üks ( hääl imestust täis endalgi). Njah, sai vähemalt joosta. Lasksin härral karjuda, et jõuaksin ka kohale, tiirutasin veel 5x enese ümber ning jõudsin ka u poole tunni ja km pärast kohale – kenad suured põrsad olid. Aga kus me olime? Kaardid lahti ja autoni näitas gps linnulennult 5,3km….oh no! Linnulennult neid põrsaid küll ei vea, ei vea neid sihtegi mööda, mida me ise tammusime tulles. Lähim sõidutee oli u 3 km, lootsime, et ehk jääb mõni sõidetav siht juba enne ette ning üks põrsas loha järgi vantsisime kahekesi koos koertega oletatava pääsetee poole. Pärast 1,5 km kõndimist jõudsime sõidetava lõigu peale. Vants, vants tagasi teise põrsa järgi ja 40 minuti pärast juba helistasime kõikidele tuttavatele, kes seal kandis, et keegi päästaks meid koos koertega ( Tallinn- Pärnu mnt oli küll mitme kilomeetri kaugusel, ikkagi liiga lähedal meie metsast tulnud koerte jaoks, kes ei teagi, et autod sõidavad üle 20km/h kiiruse). Pärast poolt tundi vantsimist küla poole, saime ka päästeingli telefoni otsa ning samm läks reipamaks teadmisest, et me ei pea seda 8 km läbi metsa suruma, et autoni jõuda. Lõpp hea, kõik hea! Nüüd veel saarde hirve ajama (ei tea, mis näoga kutsik selliseid loomi vaatab?? ;)) ning juba võib rahulikult aastavahetust tähistada ning anda metsadele veel väheke rahu, kuniks kena lumi luuret hõlpsamaks teeb.
Kena aastavahetust kõigile ja edukat seajahti, kel on mahti :)
You must be logged in to post a comment.