Jahinaised on Virtsus ka eelnevatel aastatel käidud ja Jahinaine Maria on ka juba tuttav nägu. Seekord ei pühendanud pikalt aega Jahimehe kuvandi tutvustamisele. Arutasime hoopis näidiste üle. Rääkisime, mis loomi on kõige suurem tõenäosus ise kohata teede ääres ja mis loomi noored talvel juba näinud olid. Kutsusin noori üles ka fotokad haarama ja rohkem aega looduses viibima. Selgitasin ka, et fotokaga on tegelikult isegi raskem loomi tabada, kui püssiga. Et looma pilt oleks äratuntav, tuleb loom ka fookusesse saada ja see sõltub juba suuresti fotoka käsitlemisoskusest. Igal juhul kui on soovi metsaeluga ennast kurssi viia, peab liikuma vaikselt ja alguses võib minna aega, et üldse märgata enda ümber midagi põnevat. Siiski tasub olla tähelepanelik, võtta see aeg ning otsida loomade tegevusjälgi ning õppida loodust tundma.
Klassid olid 4.-9 ja iga klassiga oli kokku 2 akadeemilist tundi. Nii oli väga mugav. Esimese tunni arutasime ja rääkisime klassis. Kõiki näidiseid sai katsuda ja uurida. teise tunni aga veetsime õues. Ja seda juba sellepärast, et õhtul ja varahommikul oli õrn kiht lund maha sadanud ning saime hakata otsima kõige värskemaid jälgi. Tore oli tõdeda ka seda, et kuigi ma ise veidi kartsin õuetunde, siis lapsed ise soovisid kindla peale õues ka käia ja tegelikult oli meil väga lõbus kadakate vahel ringi seigelda. Jälgedest nägime küll vaid rebase ja kitse jälgi ning ühes kohas oli kaks kodukassi ka kõvasti tuuritanud. Silma hakkasid ka varased lagled, kes u 40-50 linnulise parvega meist üle lendasid (kodus määrasin igaks juhuks veel korra üle ja võin viisakalt väita, et tegemist oli valge-põsk laglega). Et asi oleks huvitavam, võtsin kaasa ka jäljeraamatud, linnuraamatud ja fotoka, mille jagasin ka noortele kasutamiseks. Pildid on lisatud teksti lõppu.
Üldiselt oli küll pikk ja intensiivne päev, siiski on just noored ja lapsed need, kes oma positiivse tagasisidega mind alati tagasi meelitavad. Suurim klassitäis oli 27 õpilasega ja väikseim 9 õpilasega, kokku 45 õpilast sai jahinduse osas teadmisi juurde. Ja iga aastaga julgevad ja oskavad noored natuke enam kaasa rääkida. Nii mõnigi noor jagas kohe minuga oma jahikogemusi ning jutustas isa, onu ja vanaisa trofeedest, mis kodus seinal ilutsevad. Virtsu Põhikool on oma olemuselt ka väga avatud kool-tundidesse püütakse tuua palju näitlikku materjale, erinevate õppeainete raames käiakse ka üle-Eestilistel messidel, õppepäevadel ja õppeainetesse põimitakse praktilisi ülesandeid, mis on seotud nende endi väljaminekute, mugavuse ja edukusega. Väga äge on Virtsus käia!
You must be logged in to post a comment.