“Kevad käes…
Nagu ikka, on tegemisi nii palju, et pole aega kalendrist vaadatagi, kas ja kellele üldse veel jahti saab pidada. Kui aga lõpuks mahti sain, avastasin, et järgi olid jäänud vaid kährik, metssiga ja mink, veel viimaseid päevi oli ka koprajahti võimalik teha.
No mis siis ikka – kui jahti ei saa, kindlustame baasi ehk põhioskusi. Talvel sai Tagavere lasketiirus peale jahti välja selgitatud, et kuul, mille viimati ostsin, ei jookse päris nii nagu tahaks (või arvasin, kui ma üldse midagi arvata oskasin). Mõtlesin, et on paras aeg nüüd see uuesti üle vaadata – jube palju arvamusi olen kuulnud nende kuulide ja ka püsside kohta, kuid puudu oli iseenda kogemus, mis ütleks, mis, kuidas ja miks? Sai veidike mõeldud, ringi vaadatud ja mõned kõnedki tehtud, aga kuidagi ei leidnud lasketiiru kodu lähedal (Läänemaal). Tegelesin tõsisemate otsingutega (tegelikult juba mitu kuud olen mõelnud ja siit-sealt küsinud) kaks nädalat ja natuke peale ning sain teada, et Tagaveres saaks kokkuleppe alusel pauku teha küll, aga kuna tol hetkel ei sobinud aeg mulle endale, siis jäi kaup katki. Leiutasin ja leiutasin, ajasin isegi ema tagajalgadele ning lõpuks saingi tema sõbranna mehe (jahimehe) käest Haapsalu ääre alla jääva lasketiiru kontakti, kuid selgus, et nemadki avavad ametlikult alles 15. mail. Usun, et oleks isegi kokkuleppele saanud, kui oleks terve pundiga läinud, aga ühe-kahe inimesega ei ole asjal erilist jumet.
Nohjah… Männikul on tiir lahti, seal olemas kõik, mida vaja. Kehv muidugi, et mul tuleb terve päev ära broneerida – asukohta ja asukohast tagasi liikumine. – Asja teeb irooniliseks see, et olen nädala sees nagunii Tallinnas, koolis, ja kui nädalavahetustel on aega, siis lähen maale, võtan püssi, vuran linna tagasi, käin tiirus, jälle maale, panen püssi ära, ja lõpuks, kui nädalavahetus otsas, taas kord linna tagasi. Sai seekord ära käidud, õlg oli haige nagu oleks keegi seda otsast ära rebida tahtnud. Ühe kuuli sain jooksma, teine jäi järgmiseks korraks. Taldrikuid sai ka veel lastud, et päev oleks ikka täie ette läinud. Siinkohal pean mainima, et mulle hirmsasti meeldib ’taldrikuid kõmmutada’. Näis, millal järgmine võimalus avaneb, võib-olla ongi alles mai lõpus, siis ehk saab sinna Käbi puhkekeskusesse vaatama minna.
Et kogu läbielatud jandil ka sisulist tulemust ja kasu oleks, tahaks esitada üleskutse: et jahilasketiirudele (mida nagu jutu järgi peaks Eestis päris mitu olema) oleks kergem juurdepääs ja ülesleidmise võimalus, ennekõike kontaktide osas – olge head, kõik kes teavad erinevate tiirude kontaktisikuid ja numbreid, andke palun teada! Samuti kuluks ära heade laskeinstruktorite soovitus.
Head soovitused ja info pange palun meie FB lehele aadressil: https://www.facebook.com/mtueestijahinaised .
Hetkel olen käinud Männiku jahilasketiirus, seal on administraatoriks ja instruktoriks tore noormees Andres Ratassepp, kes on nii mõnegi päeva veetnud ja vaeva näinud, et mulle selgeks teha, mida ma valesti teen ja mis läheb täppi. Samuti oskab ta laskemoona ja püssi osas nõu anda, ja tal on palju põnevaid jahijutte varnast võtta. Tegelikult peaks igal jahimehel olemas moraalne kohustus kahtluse korral minna ja proovida tiirus, mis valesti on, et asi lahendada. Püssimeistreid ja muidu tarku (eelkõige muidu tarku) on palju, kes jutuga asja selgeks teevad või hoopis püssi ümber ehitavad, aga nii mõnigi kord piisab lihtsalt paarist paugust, et asjale valgust heita ja lahendus leida. Kuidagi kindlam tunne on metsa minna oma püssiga, teades täpselt, mida püss millise moonaga teeb – elementaarne, Watson! Tänapäeva jahipraktikas kahjuks mitte nii väga… – päris paljudel jahimeestel-naistel pole aimugi, kuidas nende püss ühe või teise moonaga käitub.
Omalt poolt ütleksin kokkuvõtteks: püssiga tiirus paugutamine on tegelikult päris mõnus.”
„They say, a shot equals a kiss, I say bring it on.“ :)
Maria