Lapsed ja jahindus

/ / Mariade päevikud, Muud üritused

Kes meist ei teaks vana tõde, mida täna külvad, seda homme lõikad. Nii on ka jahinduse ja jahikultuuriga. Kui päris aus olla, on nii see ka üleüldise suhtumisega loodusesse. Noored, kes astuvad täna ellu, ei pööra väga looduses liikumisele tähelepanu. Veel vähem teevad seda noored, kes alles käivad algklassides või põhikoolis. Kurvematel juhtudel ka juba lasteaias. Ja pole ka imestada, kui keegi ei suuna neid, ei tekita huvi ja ei aita märgata esmaseid seoseid meid ümbritsevas keskkonnas. Ma usun ise, et see ongi ühe jahimehe ja ka teiste keskkonda austavate inimeste kohus oma laste ja noorte sugulaste ees -õpetada neid märkama seoseid looduses, õpetada märkama loodust ja loomi ka siis, kui keegi silmapiiril ei liigu, õpetada märkama inimese rolli looduses. Nutiajastu suurim murekoht laste suunamisel on just huvi tekitamine. Nutikatel tehnikavidinatel on vaja vaid õigesti sõnastatud käsku ja info avaldub. Looduses liikudes ei ole alati võimalik oodatud loomadega kohtuda või üldse midagi oodatut kohata. Nõuab kannatust ja juhendamist, et leida looduses loomi, linde ja kuulda looduse häält. Alguses võib olla õnnelik juba selle üle, kui leida loomade tegutsemisjälgi ja osata neid õige loomaga seostada.

7.märts kutsus Lihula lasteaed lastele ja õpetajatele jahinaise külla. Sooviti, et oleks kaasas võimalikult palju transporti kannatavat näidismaterjali ja õpetajad soovisid ka natuke käelist tegevust. Ja nii saigi kaasa haaratud ilvese ja mingi topis, hundi, karu, rebase, kopra, nugise nahad. Maha sai unustatud, hirve- ja seanahk. Veel oli kaasas erinevate loomade koljutrofeed ja leidsarvi ning alusel sarvi. Kõiksugu luumaterjali ning igasgu nahatükikesi, mida sai katsuda ja ka kaelaehteks riputada. Haarasin veel viimasel hetkel kaasa ka omaenda ehted, mis on suveniirina ostetud või elukaalsale poolt ise tehtud ja kingitud. Et lastel oleks põnevam sai kopra luud esmalt kodus värvitud ja seejärel oli lastel röömu kui palju. Tänati ette ja taha värviliste ripatsite eest.

Kõige põhjalikumalt rääkisime jahindusest lasteaia vanema rühmaga ja seal oli hästi näha ka see, et osadel lastel olid baasteadmised olemas. Südamest hea meel oli kuulda, kui lapsed rääkisid, mis jälgi nad selle talve jooksul näinud olid ja et nad ise need ära tundsid – uhkelt teavitasid nad ka, et nende isad on jahimehed. Ja nii see peakski ju olema, vanemad ees ja lapsed järgi. Ka minu eesmärk ei ole lapsi jahimeesteks koolitada vaid õpetda looduse võlusid. Anda lastele võimalus täisväärtuslikule elutunnetusele ning keskkonnateadlikkusele. Ja mida noorem on laps, seda paremini ta võtab omaks ka jahinduse, kalanduse ning maaeluga seonduvaid tegevusi. Ja nii me siis rääkisime metskitsedest ja rebastest põhiliselt, kuna neid olid lapsed talve jooksul juba üsna palju näinud. Aga ka põtradest ja šaakalitest, nugistest ja minkidest, kährikutest ja hirvedest. Ikka huvitab lapsi, kas karu tuleb kallale ja kas hunt sööb inimest. Kuigi ma rahustasin lapsi, et üldiselt on loomal põhjus inimese ründamiseks ning looma nälg peab olema juba suurem hirmust inimese ees, et ta inimese oma söögilauale paneks, on loom siiski inimese jaoks lõpuni mõistmatu ning ootamatusi võib juhtuda. Teema lõpuks sai arutatud, kas loom inimest siis ka kardaks, kui me enam jahti ei peaks. Lapsed teadsid üsna hästi ka, et jahimehed kütivad haigeid loomi ja kärntõbi oli ka mitmele tuttav haigus. Tegelikult on lastega väga tore tõdeda, et nemad võtavad jahindust nii loomuliku osana elust veel. Oma rolli mängib muidugi see, et Lihula lasteaia lapsed on ikkagi enamjaolt maalapsed ja on selle võrra enam avatud jahindusele ning ka jahindusega tegelev kasvataja annab oma tõuke. Rühm oli väga asjalik ja ka nooremad rühmad olid asjalikud ning ägedad. Kahjuks oli päev pikk ja kõigiga ei jõudnud nii pikalt arutleda ning ka õuetundi me ei teinud.

Õpetajate jaoks oli ette valmistatud ka metsahäälte näited ning unenäopüüdjate töötuba, mis muidugi nii mõnedki lõngad juhtmesse jooksutas. Õpetajatega proovisime ka erinevaid konserve (kobras, karu, põder) ning arutasime jahinduse rollist ühiskonnas. Tegemist oli Pärnumaa lasteaia kasvatajatega ning enamus olid üsna maalähedased inimesed. Kui alguses vaadati näidiseid veidi pelglikult, siis kogu olengu lõppedes katsusid ka õpetajad kõik koljud, nahad ja topised läbi nagu lapsedki ja küsimusi oli lõputult. Eriti olid kasvatajad rahul sellega, et kel soovi oli, sai ka mõned nahatükid näidiseks kaasa. Mõnes lasteaias oli kohe eraldi kirst erinevate näidiste jaoks ning rebase jalanahk ning saba leidsid ka seal oma koha. Tegelikult on lasteaias lastele juba üsna palju tegevusi ja lastel on ka õuetund. Kasvatajatel on ise väga raske tekitada lastele huvi ja pühendumust looduses liikumiseks. Kui saaks lasteaedadesse vähemalt paar korda aastaski mõne jahimehe koos näidistega käima ning ka meisterdama. Samuti paar korda aastas oleks hädavajalik lapsed juhendajaga päris õue kupatada ning loomade jälgi otsida, looduses aega veeta. Selleks aga olekski vaja, et juhendaja ise oskaks põnevad kohad enne üles leida ja pakkuda lastele maksimaalset põnevust, mis välitunnis võib olla. Parimad juhendajad on jahimehed, loodusfotograafid, ornitoloogid jt inimgrupid, kes on sidunud oma eluviisid ja hobid loodusega ja looduses liikumisega. Aga tasub meeles pidada, kui me soovime jahindust ja jahikultuuri edasi kanda ka tulevatele põlvedele, peame sellesse ka ise panustama. Ja parim investeering on ikka aeg, kannatlikkus ning lõbusalt veedetud hetked looduses, mida üks laps nõuab, enne kui ta hakkab ise jahikultuuri panustama.

You must be logged in to post a comment.