Jahinaised on läbi aegade koprajahist väga lugu pidanud. Kõige rohkem ikka kahvade ja koertega koprajahist. Ja üldjuhul igal aastal ka mõni jaht suuremalt ja mõni väiksemalt koos ka peetakse. Aja jooksul aga on näha ka seda, et kui kogemust juba küllaga, koerad ja tehnika olemas ning varustus ka arendatud maksimumini, siis aastate edukad jahid päädivad sellega, et kobras ei jõua nii kiirelt tagasi asustada. Eks see maaomanike soov tihti on ka, kui jahimehi appi kutsutakse, samas tähendab see jahimehe jaoks, et kohad, kus saab proovida jahti pidada lähevad järjest keerukamaks. Paljudes kohtades on kobras juba paarkümmend aastat elanud ja maastiku täiesti ümber kujundanud. Küll on sinna ligipääs keerulisem, tehnikast ei hakka rääkimagi, samuti on seal tegutsemine palju keerulisem. Alad on soisemad, sopasemad ja vett alla saada ei õnnestu alati nii kiiresti, kui võiks. Ja võib veel juhtuda, et aastakümneid omapäi tegutsenud kopra asurkond, on jõudnud pesad mitmekorruseliseks ehitada, igasugu veelukkudega käikudega. Kindlasti on neil ka lisaks söömas käimise käikudele ja sahvritele kaldas mitmel tasandil veelukkudega põgenemiskäike, milleni vee langetades ei pruugi jõudagi. Eks nende käikude leidmine on ka kogemuses kinni. Kes ikka kopra mõttemaailma on tundma õppinud, oskab neid otsida ja leiavad ka enamjaolt üles. Ja siis algab kaevamine. Tihti pole tammi lõhkumine kõige suurem kaevetöö terve jahi käigus. Küll on pesas erinevaid käike lahti kaevatud tunde ja tunde ning kaldassse minevaid veelukuga käike maapinnalt püütud kaevata. Vahel juhtub, et ühe käigu jaoks saab ka kümmekond auku tehtud, et koerad õigest kohast tööle saaksid hakata.
Ühel kaunil oktoobrikuu päeval juhtus nii, et Jahinaistega tuli kaasa Reet Linna koos Prillitoos saate võttetiimiga. Vaprad olid need mehed ja naised, kes koos Jahinaistega läbi metsa ja mõnusa soo kopratammini jalutasid jahivarustus ühes käes ja kõik vajalik saate salvestamiseks teises käes. Päeva alustasime juba Sulu külas jahinimekirja kirjutamisega. Nimekiri valmis, mängis meeskonna pesamuna Baija, saksa jahiterjeri kutsikas, hea vembu maha, kui astus autos ukseluku maha ja lukustas sellega ühe jahiautodest. Eks seal kulus omajagu katsetamist ja külma närvi, enne kui koer autost kätte saadi ja seejärel suundusime kõik metsa. Pikema osa metsast saime läbida kahe maasturiga, aga lõpp tuli läbida juba omal jalal. Kopratammi lõhkusid jaihmehed jahinaiste kaasaelamise saatel üsna kiirelt. Seejärel sättisime valmis lõuna. Kuna ootamist oli mitu tundi, siis jõudsid kõik soovijad keha kinnitada ja jahijutte jagada. Kui tundus, et aeg hakkab kätte jõudma, seadsime kogu meeskonnaga sammud kopra pesa juurde. Koerad, kahvad kaasas ja ärevus laes, silkasime kergel sammul läbi kena võsa pesa poole. Ja siis see algas. Sättisime naised kahvadega valmis, võttetiim jäi kaldale. Jahinaistega olid kaasas ka neli julget jahimeest, kes olid tollel päeval igasuguse kaevamise enda kohuseks võtnud. Ja nii oligi. Kohe kui koerad pesa juures lahti sai lastud, otsis igaüks enesele käigu ning hakkas seal majandama. Alguses ehk isegi olid koerad üsna tagasihoidlikud, aga peale veerandtunnist askeldamist võis aru saada, et loom on just pesas peidus. Koerte juhatusel kaevasid mehed pesa pealt, vahepeal käidi ka allavoolu üht pisemat oksahunnikut päästmas, et viimnegi vesi saaks alla mindud. Ja kaevata said mehed päris pikalt. Korra kaotasime ühe koera nii kauaks käiku, et mehed alustasid juba päästekaevamisega. Koer tuli natukese aja pärast käigu teisest otsast välja, raputas ennast kuivemaks ja kadus juba uuesti järgmisse käiku. Umbes iga 15 minuti tagant läksid kogenud koerad üsna pööraseks, roniti pesakäikudest sisse, kraabiti ja kiunuti, hauguti. Oli aru saada, et kobras oli kusagil pea välja pistnud, aga seejärel kõik vaibus. Koerad küll püüdsid veel otsida, kraapida. Mehed jätkuvalt kaevasid koerte järgi, aga ise me kobrast ei näinud. vahepeal tundus, et üks kobras oli üsna Jahinaine Taire lähedal, kui üks koertest vihaselt puujuure alla püüdis pääseda. Jälle, mehed jooksid appi, kaevati mitmest kohast ja kui ühel hetkel koer kõrvalkäiku kadus, oli aru saada, et ka see kobras pääses pesakäikudesse ja meie käest põgenema. Ja nii see päev kestis. Tollel päeval me nägime vaeva mitme jahimehe eest, kuid kobras meiega saates osaleda ei soovinud. Sellegipoolest lahkus nii võttetiim kui ka Jahinaised koos jahimeestega rõõmsas tujus. Värskes õhus liikumine teeb ikka tuju heaks. Täname väga Prillitoosi võttetiimi ägeda jahipäeva jäädvustamise eest ning avaldame suurt austust Reet Linnale koos tiimiga, et meiega üsnagi raske päeva kaasa sai tehtud ning rõõmsal tujul ka kaasa elati! Olgu ka mainitud, et saates küll ei näe, aga Reet püüdis isegi lauluga kopraid välja meelitada. Rohkem meelitas ta jahilisi küll rõõmustama, aga loodame, et metsa jäi natuke laulukaja teisigi rõõmustama.
Meie jahipäeva vaata järele saatest:
Aga jõuame siis ka selleni, et miks me seda teeme ja miks üldse see jaht ühe jahimehe ja jahinaise jaoks nii põnev on. Tegelikult peab iga jahimees sellele küsimusele muidugi ise vastama. Võiks öelda, et kahvadega koprajahi juures on ehk koostegemise rõõm kõige suurem. Koos koerte ja teiste ägedate jahimeeste ja jahinaistega meeskonnatöö. Alati lisab jahipäevale väärtuse, kui jahipäeva lõpuks ka saaki jagada on ja ikka, mida rohkem seda uhkem. Ja tuleme ka siis elutervelt ja rõõmsalt jahilt tagasi, kui saagiks ilus suur ümmargune null. Ei oskagi kirjeldada, kas inimesel on vaja ainult värseks õhus liikumist ja toredate inimestega midagi ära teha, et õnnelik olla, aga sedasi tundub küll. Enamjaolt küll paar kobrast ikka saadakse ja parematel päevadel ikka 9-10 kaupa, aga alati õpitakse midagi uut ja iga kogemus otsib omale eesmärki. Eks natuke on õnne ka vaja ja kuigi kogemus on väga suur eelis jahimehele, on kopral siiski koduväljaku eelis. Ja kui nüüd kasutada sõnu saatest, et jahimehed ise ütlevad, et 90% jahist on luure, siis tegelikult on ta ikka 90 % luule.
You must be logged in to post a comment.