On olnud üsna metsikud ajad. Kuigi jahimeeste jahikirg ei rauge ka kõige keerulisemal ajal, on siiski igasuguse pandeemiaga seotud piirangute, loogika ja ettekujutuse täitmine omajagu keeruline. Kes siis oskaks korraldada Jahinaiste iga-aastast suurulukijahti “Jahis ainult naised!” nii, et naised saaksid tulla ja jahti nautida ning mehed oleksid õnnelikud oodatavate külaliste üle ning saaksid valmistuda ülimalt jahiseks päevaks koos ägeda jahiseltskonnaga? Kes oskab planeerida, et kõik “kutsumata külalised” jääksid ikka oma koju ja piiraksid oma levikut? Eks see üks suur ettevõtmine on olnud. Siiski iga uus olukord annab ka uued võimalused. Nii sündiski juba mitu korda edasi lükatud naistejahist uus ja oodatud koosviibimine: “Jaht maailma äärel!”. Esimene selline jaht toimus Sõrves 22.01.22 ja sinna kogunes 11 naist ning kaks korda sama palju mehi. Metsa läks ligi kümmekond koera mitmest tõuvariatsioonist koos oma koerajuhtidega. Ja oli neil koerajuhtidel alles tegemist. Jaht oli vaevu alanud kui juba esimesed paugud metsast kostsid. Läks veel veidi ja kostus ka kütiliinist pauke, aga võib öelda juba julgelt, et koerameestel oli algusest peale käed-jalad ja raadiosaatja tegevust täis. Esimeses ajus sätiti naised kõikse magusama kütiliini peale, aga egas loomad seda mõistnud. Hiilisid mööda randa minema ja küll keerasid ühel pool ja teisel pool kütiliini ennast tagasi ja lõpuks jooksis naiste kütiliinist üks eriti väle kuldipurikas läbi. Ja no nii õnnelikult, et kütt, kelle ta äärepealt pikali pidi jooksma jõudis ka viimasel hetkel paar pauku teha, aga need andsid kuldipurikale vaid hoogu juurde. Naiste kütiliini teises otsas pakkus elevust rebasepaar, kes naljaviluks üle kütiliini samaaegselt jooksis, üks tuli ühelt poolt, teine teiselt poolt, vilksamisi vaatasid lisaks naistehordile ka üksteist ja kumbki jõudiski üle kütiliini hoopis teise suunda. Esimeses ajus kütiti kokku kaks metssiga ja kaks hirve.
Sõrve on ses suhtes üks kena kant, et ega seal kunagi tuulevaikset päeva ei ole. Lõunaks kogunesime mere äärde ja tegelikult ei tasu siinkohal tuule üle nuriseda. Koht oli kena ja supp oli imehea ja väga soe! Lisaks lõunasöögile pakkusid oma kohalolekuga ka elevust keskkonnaameti esindajad, kes hoolimata ohtratest leviprobleemidest kontrollisid kõigi jahis olijate dokumendid üle, sealhulgas said kõik koerad oma kiibid ja dokumendid ette näidata omale sobivas poosis. Jahimeeste rõõmsate nägude järgi otsustades (koerte lippuvate sabade järgi ka) tegime omakeskis järelduse, et kõik dokumedid korras ja võisime jahiga jätkata.
Teises ajus jagunesid naised juba kahe kütiliini peale laiale. Kes sai koha keset lagedaid põldusid ja kes sai täiesti metsavahele. Teises ajus alustasid ka koeramehed ettekannetega, kes kus ja mida näinud ja kuhu suunda koerad lähevad. Ja kui koeranaistele juba päris suured pullid sülle jooksid, siis läks elevil raadioliinis ka aruteluks, et kui suur on suur ja kas tasuks hoopis algselt kokku lepitud 5+5 pullidele lisaks ka mõned suuremad pullid kütitavate loomade valikusse lisada. Arutelu oli üsna põhjalik ja kaasati ka seltsi esimees, kes ise üldse jahil ei olnudki. Kütiliinis oli mittekohalike seas kenasti ärevust, et mis saab ja kus saab, kui lõpuks ikka seltsi esimees kinnitas hommikul kinnitatud reeglid. Aga see- eest nood pullid olid juba asjale pihta saanud ning käisid mitu korda koeranaiste eest läbi ning ka mitme küti eest joosti uhkelt ja pea püsti läbi. Jahinaised olid ka sellega arvestanud, et saaremaale minnes, peab valmis olema, et iga loom ei ole kütitav loom ja sellepärast haarati mandri pealt kaasa ka loodusfotograaf Meelis Koks, kes nii mõnegi pildi lisaks naistele ka loomadest tegi. Teise aju kokkuvõtteks võib öelda, et naised nägid nii hirvelehm+vasikat, pulle, põtra, kitsi ja rebaseid. Ja kuigi lehm ja vasikas oli lubatud küttida, siis peale nende kütitavaid loomi rohkem kütiliini ei tulnud. Igal juhul loomi nähti ja raadioliinist oli kuulda, et mets oli erinevaid loomi täis. Ja kui hakkas juba hämaraks minema, paluti ka koerajuhtidel hakata koeri kokku kutsuma, et jõuaks kütitud loomad ka kenasti enne pimedat metsast välja tuua.
Õhtu lõpetasime seal kus hommik algas, seekord küll pimedas, aga elevus oli sama suur! Mehed kutsusid naisi uuel aastal taaskord jahile, lubasid lahkelt järgmisel korral väheke rohkem harusid loale kirjutada ja kiideti lisaks jahinaistele ka koerte ning koerajuhtide tööd.
Jaht oli äge ja kant on mandriga võrreldes hoopis teine. Meeldejääv on juba ainuüksi see, et metsad ei ole suured, aga erinevate loomade hulk on mandriga võrreldes hoopis suurem. Inimesedki räägivad täiesti Eesti keeles, aga hoopis teist juttu. Omamoodi kultuuriline väljasõit. Ja kuigi Eestis on iga kant ja nurk justkui käega katsuda ja kiviga visata, on ikkagi ka neid kohti, kuhu sõit on omaette ettevõtmine ning kohalejõudmine omaette saabumine. Õhtu lõpuks said naised vastavalt oma asetusele kütiliinis võrrelda, kes kui palju sõnumeid oma operaatorilt sai välisriiki jõudmise puhul. :) Aga kogu grippide, viiruste ja muude “kutsumata külaliste” kiuste jõudsid kõik naised ilusti kohale ja ka pärast tervelt koju tagasi.
MTÜ Eesti Jahinaised tänavad siiralt ja südamest Sõrve Jahiseltsi, kes võõrustas jahinaisi ja tutvustas oma jahikultuuri ning metsaelu! Ootame ka edaspidi põnevaid “Jahte maailma äärel!”.
Täname ka loodusfotograaf Meelis Koksi, kes veetis terve päeva naistega kütiliinis, et mõned tähtsamad momendid kindlasti pildile saaksid! :) Valiku tema piltidest leiab:
You must be logged in to post a comment.