Jahinaine on ürgnaine. Naine, kes teab oma tegude tagamaid ja tunneb loodust iseenda sees ja ümber. Ürgnaine on on kokk, on ema, on korilane, on kütt. Ürgnaine ei käi loodusest saamas, ta käib loodusele andmas. Ta kehastab endas tasakaalu, elu ja surma. Oma tegudes on ta läbinisti eneseteadlik, oma sõnades konkreetne ja vankumatu, niisamuti õrn ja hoolitsev. Ürgnaine on perekond ja üksik hunt, kogukonna kaitsja ja juht ning looduse alandlik kuulaja.
Clarissa Pinkola Estes: “Ürgnaine elab vahemaailmas, mõistusemaailma ja müüdimaailma piiril. Ta elab kohas, kus naise hing ja hundi hing kokku saavad – see on paik, kus naise mõistus sulandub vaistudeks, kus sisim hingeelu väärtustab ta argielu. See on koht, kus naine hakkab huntidega kaasa jooksma.
See vahemaailm on sõnulseletamatu paik, mille me kõik ära tunneme, kui teda omal nahal tunda saame. Aga ta muudab muudkui kuju, kui keegi püüab teda kirjeldada. Ta varjundid libisevad käest…/”
“Meis on kustumatu iha ühineda oma ürgusega. Ilma Ürgnaiseta tunneme end rahutult. Nii me alustame oma ürgsuseotsinguid, sest meis on igatsus sisemise ühenduse järele.”
Sisemine ühendus ürgnaise ja looduse vahel on vääramatu ning piiritu sümbioos, samuti on see osa inimkonna ellujäämisest. Ühiskond vajab ürgnaise hellust ja tugevust, et iga järgnev põlvkond looma- ja taimeriigis, niisamuti inimeste seas võiksid taasühineda loodusega. Ürgnaine tunneb ühiskonda juhtivaid seadusi ja looduses kehtivaid tõdesid ning lähtudes neist oma eluajal, kannab ta hoolt tulevaste põlvede eest.
You must be logged in to post a comment.