Teist korda Eesti Jahinduse ajaloos on korraldatud koostöös Eesti Jahimeeste Seltsiga “Noorte jahi- ja looduslaager”. Seekord toimus laager Hiiumaal, Ristna pühkekülas. Laagri juhendaja oli Livia Roomets, kes viis läbi kolm päeva tegevusi lastega. Laagri idee autorid on olnud algusest peale Peeter Hussar, kes viis läbi ka ulukite tundmise töötoa ning Livia Roomets. Projekti juhtis Meelis Põhako. Kaasjuhendajad Maria, Juulia, Pille, Eliise, Reet, Maris, Merilin, Annika, Astrid viisid läbi erinevaid töötubasid, jagasid noored gruppidesse ning liikusid gruppidega kaasa ja jälgisid, et kõik sujuks ning kõigil oleks olemas tegevused, kõik saaksid süüa ja kellelgi ei oleks muid muresid.
Laagri avas Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts kõnega, kus toonitas, et laager on väga tugeva baasiga seoste mõistmiseks. Kõik laagri läbiviijad tunnevad oma ala, on kogenud jahimehed ning oskavad väga hästi mõista keskkonnateadliku eluviisi ning jahinduse seoseid. Noortele pandi südamele võtta laagrist viimast ja veeta kolm ägedat päeva koos Jahinaiste ja jahimeestega. Livia Roomets käis üle laagri põhimõtted ja reeglid. Samuti räägiti esmane kava lahti ning tutvustati juhendajaid ja nende lemmikuid jahikoeri Bandiiti ja Shagani.
Sellel aastal kippus laager kohe algusest peale veidi ajakavast mööda nihkuma. Kuigi juhendajad pidevalt jälgisid, et midagi väga paigast ära ei läheks, siiski olid osad töötoad veidi erineva pikkusega. Esimesel päeval viidi läbi 5 töötuba: luust ehete või talismani valmistamine ja graveerimine, mille viis läbi Silja Reemet; unenäopüüdjate valmistamine, kasutades looduslikke materjale (pajuoks, suled, luud); uluki tundmise töötuba, kus Peeter Hussar jagas lisaks ulukiteadmistele ka jahimehejutte; taksidermia töötuba, kus Kreedera Arula näitas ulukinaha esmaseid töötlemise võtteid, nahka õmmeldi mannekeeni külge ning juhendaja jagas baastõdesid taksidermisti eluala kohta; Jaan Ärmus tegi noortele hirve peibutamise ja valikküttimise baasteadmiste töötoa. Noorte arvamused, millised töötoad olid kõige õnnestunumad, jäid erinevaks. Oli üks kindel grupp noori, kes jäi ka õhtul koos Peeter Hussariga ulukinahka töötlema ja nülgima, sest neile pakkus just taksidermia kõige rohkem huvi. Teistele meeldis justnimelt luust ehete graveerimine ja kaunistamine. Meie oma Jahinaised, kes juhendajatena gruppidega kaasas käisid, nimetasid Jaan Ärmuse hirvepeibutamise erakordselt põnevaks ja informatiivseks töötoaks. Samas vanematele meeldis ka Peeter Hussari töötuba, noorematele meeldis rohkem nahku katsuda ja oma kogemusi jagada. Unenäopüüdjate punumise keerukus tekitas mõnes noores trotsi, küll aga enamasti saadi mustrile pihta ning siis juba töö sujus ja oli rõõmu ka meisterdamisest.
Terve esimese päeva osales kõikide tegevuste läbiviimisel ka Osooni võttegrupp ning profesionaalsete saatetegijatena, ei seganud nad vähemalgi määral töötubasid. Oskuslikult leiti igast töötoast mõni noor, kes oli juba tegevustega valmis saanud ning paluti kommentaare. Ise päris tegevusi kaasa ei tehtud, aga usinalt esitati juhendajatele ka küsimusi ning utsitati noori oma kogemus jagama. Peale töötubasid said noored lõpetada, kõike, mis päeval mõnes töötoas pooleli jäi ja üks osa noori läks metsa Osooniga demojaht/-matka läbi viima. Esimesel päeval tehti ka põgus ülevaade huntloc kaardirakendusest, mida kasutatakse tänapäeval jahil üsna tihti ning millega oli plaanis minna ka retkele laagri viimasel päeval. Osooni saatetiim arvas, et saade laagri kohta läheb eetrisse septembrikuu jooksul. Juulia ning Maria tutvustasid oma jahikoeri: linnukoer Bandiit ja Ida-Siberi laika Shagan, kes veetis noortega kolm tegusat päeva. Muidugi oli päeva tähtsaimaks osaks õhtune jalutuskäik randa. Kõigi üllatuseks oli vesi tolles rannas küll üsna jahe, siiski kõige suuremaid veenautlejaid see ei seganud ning tehti ka jahutav suplus. Samal ajal otsis suurem osa randa jalutanutest rannast kivistisi ning auguga kive ( mis on ju Ristna neeme tipule väga omane nähtus, kuigi me veidi kaugemal tipust olime).
Teist päeva ootasid vist noored kõige enam, samas oli see juhendajate jaoks üks kõige adrenaliinirohkemaid hetki: kas kõik sujub? Peeter Hussar koos Hiiumaa Jahimeeste Seltisga korraldas jahilaskmise õppepäeva. Noored jagati hommikul kohe peale hommikusööki kaheks grupiks. Üks grupp läks Paluküla lasketiiru õhupüssi ning vintraudse relvaga seisvat ja liikuvat märklauda laskma. Teine grupp läks Pihlaraba laskepaika õhupüssi harjutama, sileraudsest püssist seisvat märki ning lendavat märki laskma. Laskepaigad olid väga hästi ette valmistatud. Kohapeal oli piisavalt Hiiuma Jahimeeste Seltsi enda juhendajaid, kes väga rahulikult õpetasid püssi käsitlema, jälgisid rahulikult, kuidas noored hakkama said ja toetasid vajadusel. Kõik sujus väga hästi ja noored said meile endile üllatuseks väga häid tulemusi. Nii mõnigi oli enne juba püssi lasknud ja neil olid juba kehahoiakud paigas. Üllatas just see, kui hästi said noored hakkama, kes polnud enne püssi käeski hoidnud. Õhtupoole oli planeeritud matk Kaevatsi laiule ning villavabrikusse. Noored pidid 500m läbi vee jalutama laiuni ja hiljem ka tagasi tulema. Seejärel külastati Vaemla villavabrikut. Õhtul kui noored laagripaika saabusid, olid nad piisavalt väsinud, et seekord ujuma minna ei soovitud. Laagriplatsis tehti üles lõke ning grilliti Linnamäe Lihatööstuse poolt saadetud grillvorste. Teise päeva tagasisidest jäi kõlama, et lasketiirudes oli äge, aga rohkem laiule jalutama minna ei taha, tee laiule olevat liialt mudane. Juhendajad ise olid väga rahul lasketiirude ettevalmistamisega. Oli pikk ning produktiivne päev.
Kolmas päev oli ette nähtud kaks põhitegevust: vibulaskmise töötuba ja matk. Vibulaskmise viis läbi vibuklubi: MTÜ Pärnumaa Vibujaht. Vibujuhendajad olid ise väga positiivselt meelestatud ning nakatasid oma energilise suhtumisega ka teisi. Viburada märgiti maha 3D kujudega Ristna RMK puhkeküla matkaraja esimesele poolele, lookledes kenasti läbi metsa. Iga kümnesse tabatud lasu peale hõiskas juhendaja nii, et seda oli ka laagriplatsile kuulda. Oli näha, et noortele väga meeldis vibuga lasta. Iga osaleja sai ka punktidega diplomi. Seejärel mindi matkale Hirmuste RMK telkimisplatsini ja randa. Matka alguses pandi ka telefonis tööle ka kaardirakendus huntloc, mis terve matka vältel näitas kõigi matkajate asukohta. Sihtkohta jõudes tehti ka priimustel lihtsam söök. Seekord olime varustatud guljašši konserviga, mille sisu tuli üles soojendada ja lisada enesele meelepärased köögivilju ning lisandeid. Üldjoones lihtsama toiduga said kõik hakkama, priimuse üles seadmine võttis veidi aega. Neem sellel pool saaretippu oli tunduvalt soojem ning väga suur osa noortest käis ka ujumas. Kui juba Hiiumaale minna, siis ikka ujuma ka! Kolmanda päeav tagasisideks võib öelda justkui ühest suust, et vibulaskmine oli kõige ägedam.
Peale matka tuli juba hommikul vibulaskmise kõrvalt kokku pakitud laagrikraam bussi pakkida ja laagri lõpetas kokkuvõttega Livia. Noortele jagati ka meeneid erinevate ülesannete usina täitmise eest ning heade laskmistulemuste eest. Ka teised juhendajad said sõna ning siis juba oligi üsna kiirelt vaja hakata sadama poole sättima. Juhuse tahtel sattus laager justnimelt sellele nädalavahetusele, kus hiidlased pidid saarlastega praame jagama :) ! Aga broneeritud kohad olid olemas ja kõik jõudsid kenasti mandrile.
Noorte üldine tagasiside oli positiivne. Väga meeldisid vibulaskmised ja püssilaskmise harjutused, niivõrd ei arvata pikemast teooriast, siiski peab ka teoreetiline osa olema sellise laagri osa. Samuti tuli välja just vanemate seast, et eelistatakse noorematele eraldi gruppi ja vanematele eraldi gruppi ja laager võiks pikem olla. Muidugi meeldis kõigile, et laagrisse oli kaasatud ka erinevat tõugu jahikoeri, nendega sooviti ka rohkem tegevusi.
Juhendajad ise arvasid ka, et edaspidi oleks mõistlik laager jagada kahte gruppi ning korraldada noorematele ja vanematele vanuserühmadele eraldi laagrid. Seekord oli grupi suuruseks 35 inimest ja kuigi esimene grupp oli 30 inimest 2019 aastal, siis ikkagi mida suurem grupp, seda rohkem kulub energiat inimeste jaotamiseks ja jälgimisele, et kõigil ikka on tegevus, keegi grupist maha ei jääks ning et kõik info liiguks noorte ja juhendajate vahel. Tagantjärele on alati raskem mõnda situatsiooni mõista ja lahendusi leida, kui kohe tegutsema asuda. Aga kuna laager kulges väga mõnusas tempos ja otseselt mingeid probleeme ei täheldatud, on veel Jahinaistel indu ja jahimeestel soovi edaspidi taolist laagrit organiseerida!
Projekti rahastas Keskkonnainvesteeringute Keskus.
Noorte janu kustutas Häädemeeste vesi, Keisri Köök OÜ
You must be logged in to post a comment.