Naine looduses on andja, hoidja, kaitsja…Oma olemuses ennekõike elu edasi kandja. Eluterve naine ei võta loodust kunagi kui iseenesest mõistetavat nähtust, siiski ei unusta ka, et elu ise, koos kõigi orgaaniliste ja anorgaaniliste nähtustega on kõige kestvam, kui võtta ja anda vaid nii palju kui eluks on vajalik. Naine looduses on ema, loodus naises on püha.
Üks naine keset loodust, avastamas enese ürgseid juuri, tajumas looduse jõudusid enda ümber ning leidmas seda üüratut instinktiivset looduse jõudu iseendas, mis on esivanematelt meieni kantud ja nii kergelt tsivilisatsiooni hammasrataste vahele surutud, võib olla üks kauneimaid vaateid, mida keegi meist võib elus näha. Kauneim veel on ise sellest osa saada. Hetk vaikust ja piiramatut rahu keset metsa, uduloori sügavniiske selgus varahommikuses rabas, vihmapiiskade õnnekilked katusel, järvel, kevadiselt lopsakatel sireliõitel…päikesekiirte soe hellus silitades südameid nii siiraid, häid. Keset kõige metsikumat elujanu ja lõputut võitlust oma eksistentsi eest, iga hetk elu on külluslikult kaunis. Jõud, mis seob meid loodusega on ürgne ja seda enam on see murdumatu, unustusse vajuv, kuid püsiv…igavesti olemas.
Et teadvustada oma täielikku jõudu ning elutahet, peame kohtuma ka raskustega. Et tõelist ilu näha, peame vaatama iseendast välja ja otsima seejärel ennast kogu maailma ilu keskel uuesti üles ning andma loodusele võimaluse ennast armastada, et seejärel jõuda enesearmastuseni, mis võiks meid viia kõige suurema armastuseni – armastus looduse vastu, armastus elu vastu. “Aga miks üldse peab inimene , heast peast kõrgema teadvustamiseni jõudma?/…/”*
“-Pärast tuhandeid, miljoneid aastaid pidi lõpuks keegi teada saama, et see imeline mägede, mere, päikese ja kuu, linnutee, udukogude, taimede ja loomadega maailm on olemas.”* Pärast kõiki neid aastatuhandeid enesekaotamisi oma mõtete raskuse alla, pidi inimene ometi kord maailma tõeliseks nägemiseks enesest välja vaatama ja leidma Emakese looduse, armastuse naise vastu, armastuse elu vastu. Ürgne tukse südames, elujanu veresooni täitmas, lõputu joovastus puhtast õhust, lihtne soov loodusega üheks saada.
“Naisterahvas tunneb endas Ürgnaise ära ka ilmutuse kaudu, näiteks suurest ilust osa saades.”** Inspiratsioon loodusest. Leides kõigepealt ilu enese ümbert ja lõpuks iseenda seest. Jõud, mis pärineb aastatuhandete vanusest sidemest ürgse loodusega, on jõud, mis teeb naise tugevaks, eluterveks ja kingib killukese elutarkust teele kaasa. “Naisterahvas ei suuda kunagi Ürgnaist endas varjata – seos ürgsusega kumab temast läbi.”** Tihti võib seda kohata naise loomulikus kõnnis, tema julguses tunda ennast vabana oma kehas, naise ennastunustaval retkel metsa ja niitudele. Seda võib näha naises, kes julgeb end ehtida omaenese loomuliku külluse ja enese püütud ja pargitud ja hooldatud naha kandmisel, teades, et naiselikus külluses peitubki meie aare, elu jätke…
*Carl Gustav Jung “Neli arhetüüpi”
**Clarissa Pinkola Estes ” Naised, kes jooksevad huntidega”
