Oleme pühendanud 2022 aasta Jainaistega jahiperekonnale ja justnimelt koprajaht on üks perekondlikumaid jahte Jahinaiste kalendrsi. Nii ka sellel aastal, kohal olid jahimehed ja jahinaised koos nooremate pereliikmetega. Koos veedeti päev hommikust kuni õhtuni välja ja tegevust ning elevust jagus kõigile. Nelja koprajahi peale oleme saanud kokku 13 kobrast ja mälestusi aastateks. Justnimelt jahiseiklus ja hea õhkond on see, mis jahimehed kokku toob ja ikka kipub nii olema, et aastast aastasse käivad tihedamini koos ühed samad inimesed. Igal aastal lisandub küll koprajahi perekonda mõni uus osaline. Ja meil juba omavahel on mida jagada, mälestusi, meenutusi eelmiste aastate seiklustest ja uusi kutseid, plaane. Jahinaiste kõige ägedam koprajahi tuumiktiim on Eliise ja Reet, kes juba aastaid ka jäädvustavad jahti oma Youtube kanalil: Autumn Hunters ja on kaasanud ka oma tegevustesse noored jahinaised Marise ja Merilini. Jagame siinkohal Eliise meenutust ühest vägevast koprajahist:
Kui sa tahad suve lõpus oma kehale turgutavat mudavanni ja üheskoos viimase nädalate jooksul söödud rämpstoidu kalorite põletamist ning sinna juurde veel metsikult maitsvat lõunat ja õhtusööki, mille juurde käib veel suur sõpruskond, siis see ongi just sulle!
Just selline näeb välja meie iga- aastane koprajaht, kuhu Maria ja Helges meid kutsuvad. Oma- moodi on sellest saanud suve ärasaatmise üritus. Kui nüüd tõsisemalt kirjutada, siis koprad, keda ürginimese kombel jahime, on tekitanud kohtadesse, kuhu meid kutsutakse, lihtsalt palju üleujutusi ja kui kellelgi on seda natuke raske mõista, siis kindlasti soovitaks läbi lugeda ” Wohlleben Peter`i raamatu „ Looduse salajane võrgustik”. Ja kui juba seda lugema hakata, siis leiad sealt päris hea peatüki „ Kuidas saavad kalad puu otsa”. Tasub lugeda!
Kiire sissejuhatus tehtud, võib ilmselt alustada sellest, kuidas äratuskell varajastel hommikutundidel mobiilis häält tegema hakkab. Tavaliselt lendaks tööpäeva hommikul äratuskellale tuimalt umbes 30 minutit otsa, kuid just sellel päeval saab kell seitse üles küll ja nagu võluväel, valmib kohvigi õigeks ajaks. Riietega on üldiselt lihtne, sest veel on vesi piisavalt soe, et minna trikoos, aga kuna asi on siiski ametlik, leiab kapist jahiriided ja pika säärega jahikummikud ka üles. Aastate pikkune kogemus on näidanud, et ega need kummikud kraaviveest puutumata ei jää, seega võib vabalt vanemad tossud panna, et kraavis parem tatsata oleks ja endale muid hädasid kaela ei tooks.
Kell kaheksa oleme valmis startima. Haapsalust Märjamaale sõidab tunni ajaga, aga sel korral see meid ei aidanud. Olime tund aega hilinenud! Jah, kõik läks nagu korrapäraselt: kell seitse üles; kaheksast start Märjamaa poole ja üheksaks kohal. Aga võta näpust! Selgub, et kutsel oli algusaeg märgitud kaheksa, mida aju lihtsalt omaks ei suutnud võtta. Kuna olime sellised eeskujulikud hilinejad, siis sellest polnud lugu. Kohapeal käis nagunii suur sagimine, jahipiletitele allkirjade võtmine ning eelmisel ööl juba saabunud sõpruskond toimetasid ka alles oma asju. Ja nagu muu- seas öeldud, oleme eelmiste aastate vältel õppinud, et tulla võib hiljem, kuna alati läheb tunnike üle. Võtsime omaks ja mängisime veel tarku ka, et jah, oleme kõigest teadlikud!
Aga ei olnud! Asjad toimetatud ja väikejahi lubadele allkirjad antud, sättisime end autodesse. Kuna oma Nissan pole veel väga mulla maitset suhu saanud, saime vähe kõrgema auto peale end sätitud. Ja autorivi võiski hakata sõitma esimese jõe või kraavi poole. Kohale jõudes haaras iga
mees ja naine omale kahva, nii palju kuid neid jätkus. Et aru saada, millest ma siin räägin, panen oma loo lõppu ka mõned pildid meie tegevustest.
Helges juhatas meid Reedaga üht jõeharu sulgema, mis ei olnud pigem jõgi, vaid väiksemat sorti kraav. Ja seal me siis ootasime ja ootasime… Mõne aja pärast hakkas vesi taanduma ning me saime aru, et kopratamm oli eest ära lõhutud ja vesi valla päästetud. Vahepeal tõid teised jahikaaslased eestoimuvast infot. Saime kaldal lobiseda maad ja ilmad kokku. Ja kuna koprajaht on üks meeletu ootus, sest vahepeal võib vee alla minek võtta isegi kuus tundi aega. Olime sellega kenasti arvestanud ja kõvasti jutte varunud. Aga vahepeal on ka vaikus täiesti teraapiline. Nii, et jälle: punkt koprajahi kasuks! Kaks tundi ootamist ning Helges kutsus meid natuke maad edasi. Kuna jõeharu läks laiemaks, siis sinna jäime me seisma kolme kahvaga. Ja ootasime….
Eespool algas jaht ja kuna alguses oli kaks koera tulnud ilma peremeheta meie juurde, siis oli neid raske jahis kaasata, sest neile meeldis rohkem mööda kraaviäärt käia kui vees pladistada ja urge läbi kammida. Vahepeal tulid ka külalapsed ja uurisid, kas nende juures võib olla meie jahikoer. Jah, just nii see oligi! Seega venis ootamine veel pikemaks. Otsustati kutsuda peremehega koos taksid. Ja no, olgem ausad! See mees, kes tuli, on legend omaette! Pole jahijuttu millest ta kaasa ei oska rääkida. Ja kui tõesti peakski olema mingi teema, milles ta osalenud ei ole, siis suure tõenäosusega mõtleb ta selle välja ja räägiks sellest nii suure kirega , et sa ise seda lugu oma vaimusilmas ette kujutad. Vot, millised jahimehed meil Eestis on! Suure kogemuste pagasiga.
Kiirelt võin etteruttavalt öelda, et koprad, mis eelmisel jahil kätte olime saanud( ja nahad endale!), andis ka tema oma suure panuse nahkade parimisse. Ja kuna tema tulek võttis ka omajagu aega, siis mina isiklikult sain selgeks, kuidas jõevähke püüda. Kuigi need, mis kätte sain, olid juba surnud. Vähem oli näha ka vees elavaid vähke ja samuti nägin ära milline näeb välja kivikilk. Oli see vast kogemus!
Ja juba oli kiiruga kätte jõudnud lõuna ning me saime vahetustega söömas käia. Päriselt ka- Maria Maarjamaa on parim pirukameister! Tema pirukas sisaldab alati palju liha ja keedetud vutimuna, Suve jooksul olen siin- seal söömas käinud, kuid selle piruka maitse on siiani keelel. Lõunallaua äärde, mida võib pigem nimetada „püstijala pidu”, eksis ära ka üks daam, kes tuli suguvõsa kokkutulekule. Aga lähemalt vaadates sai ta aru, et sugulaste nägusid ta eest ei leidnud. Sai ka see daam Tene abiga õigesse kohta saadetud.
Selge, lõuna läbi ja uuesti positsioonidele! Nüüd algas jaht. Vaikselt võisime kolmekesi edasi õlg-õla kõrval liikuda, et kopral poleks kahvade vahelt läbipääsu ja ta jääks kahvatesse kinni. Esimeste urgude läbi vaatamine ei andnud tulemusi. Jahi alguspunkt oli nii keeruline, et urgude süsteem oli hullem kui Ristiku müsteeriumid! Seega õnnestus seal ka meie noorel jahinaisel käsi valgeks saada ja suur emakobras enda kahva sisse püüda. Esimesest asukohast siis nii palju. Edasi küll läksime ülesvoolu, aga sellest mul suurt rääkida midagi pole, sest eelmises jahis liiga palju kopraid oma kahva sisse ahnitsejal jääb järgmises jahis vaid mingi punkt kinni võtta ja sinna passima jääda. Seega, seni kuni teised üleval kopraid püüdsid, istusin mina üksi rahus ja vaikuses ühe tammi juures, mida olime lõhkunud ja kahvaga kopra põgenemistee sulgenud. Võin veel nii palju kirjutada, et see jaht venis meil päris pikaks. Nimelt lõpetasime me alles õhtul kella kaheksaks.
Sellise väsitava päeva lõpus oodati meid kõiki Maria ja Helgese poole, kus saime just äsja koprast püütud seljankat ja grillvardasse topitud jõulusiga. Ütlesin ju, et saadame suve ära! Ja selle mõnusa seltskonnaga sumisedes järgmine päev saabuski. Aa, kindlasti ei tohi unustada Helgese vanaema retsepti, mis on pärit juba vene ajast! Kuidas ta keedetud 5-10kg hauge või kohasid täidab igasuguste krabipulkadega ja keedumunadega. Tõeline pidupäev!
Autumn Hunters tegevused leiate lingilt:
You must be logged in to post a comment.