Kes metsas käib ja loodusega aega veedab, kui endast kõrgema nähtusega, oskab ka austada looduse jõudu ning pühendada aega looduse säilimisele. Jahimees võib elu jooksul näha rohkem erinevaid ja haruldasi loomaliike, kui iga teine looduse eestkõneleja ja ka see on täiesti normaalne, sest, kes otsib see leiab. Jahimees otsib enamjaolt küttimise eesmärgil, kui kõik teised otsivad pildimaterjali, kogemusi, talletusi ja elamust. Siiski on määravad vajadused – kes otsib süüa, see ka oskab õigest poest sisse astuda ning enesele suupärase välja valida. Ka jahimees, kes käib fotokaga metsas tabab vähem põnevaid hetki, kui hooajale vastavat luuret tehes. On paratamatu, et küttimine kuulub inimese loomuse hulka ja see aitab inimesel ka loodusega suhestuda kui võrdsega, samas igati üleolevaga. Pole jahimeest, kes ei peaks ajaga kaasas käima – tehnika areng on üks, mis on kättesaadav kõigile, aga ka loodus ja loomad õpivad ja inimese eksimused on osa looduse arengust.
Esimesed ilvesed, karud, hundid…ka põdrad ja metssead, mida inimesed kohtavad looduses või loodusega ümbritsetud inimasulate lähistel on üldjuhul juhuslikud kohtumised. Ootamatud ja põnevad, siiski kestuselt vaid mõne minuti pikkused, tihti vaid sekundite pikkused hetked, mida saab hiljem tuttavatega jagada juba kestuselt minuteid, tunde..veel aastakesigi hiljem samamoodi. Esimesed kogemused, elus kuuldud jutud kogemustest ja jahimees, kes tunneb huvi loomadega kohtumise vastu ka leiab selle võimaluse. Küll on läbi aegade söödetud ja lõkse seatud, häältega meelitatud ja lumelt jälje järgi mindud, ajujahiga loomad liikuma aetud. Inimesel on võime talletada väga kiirelt uued teadmised ja õpitu ning seda väga pikaks ajaks. Just see teeb inimesest ülima küti, kuna on vähe loomi, kes suudavad nii palju infot talletada nii pika aja jooksul. Eestis on inimese mälule lähedal vaid hundid ja karud, ka mingil määral ehk ilveski, kuid nagu öeldakse: “Uudishimu tappis kassi!”, siis see kehtib ka metsakasside kohta, kes on erakordselt uudishimulikud. Uudishimu on küll osa õppimisest, siiski on ka teinekord saatuslik omadus. Õpitu talletamine ning rakendamine tippkiskjate ellujäämise alus. Iga looma mälu on konkreetsele isendile vajalik ning päästab tihti lisaks endale ka karja või vasikad ja talled. Igal loomal omad vajadused, mida loodus täitma peab ning sealt tekib ajakasutuse ning vajaduse suhe, millest sõltuvalt pühendavad eriliigid ja -loomad kogemustele erineva hulga tähelepanu.
Loomade kogemused sõltuvad väga palju ka toidu toiteväärtusest ning sellest, kui palju seda peab tarbima ning vaeva selle kättesaamise nimel nägema. Hunt, kui metsasanitar valib hukule määratud või nõrgemad loomad enamasti sellepärast, kuna neid on kergem püüda ja söök on kiirelt välja teenitud. Suure ja kiire looma küttimine nõuab palju energiat, tihti tervelt grupilt ning kui tekib vajadus loovutada saak suuremale kiskjale – karule või suuremale hundikarjale – on kaotuse väärtus suurem. Inimene seevastu võiks piisava pühendumise ning investeeringu abil loodusest võtta vähese energiakuluga suuri või väikeseid loomi ja liike valimatult, siiski teeb justnimelt valiku vastavalt oma ootustele ning südametunnistusele ning seadusele. Inimene valib oma vajadusele vastava isendi mõeldes aastaid ja aastakümneid ette. Kas see on iga jahimehe südameasi valiklaskmisele aega pühendada, ei saa kindlalt väita, siiski on üldised trendid, seadus ning jahimeeste kogukonna surve piisav, et teadlik küttimine on enamikule jahimeestest tuttav käitumine.
On jahimehi, Jahinaisi, kes alles alustavad oma küti teed ning on juba näinud või õnnestub kiirelt kohata erinevaid mitteharuldasi ja haruldasi loomi. On ka kütte, kes ajavad kährikuid taga tükk aega enne, kui metsas miskit põnevamat ette jääb. Ka hea luure võib viia tihti vaid tegevusjälgede märkamisele. Aga hingega jahimehe tunneb ära ikka visadusest ja järjekindlusest. Mida visam kütt, seda suurem saak – jahimehe suurimaks saagiks on ikka jahijutud, pärand, mis kestab terve küti eluea ja kauemgi veel. Kes raatsib oma pärandit jagada, aja lukkugi jääda võib. Tähtsam veel, iga jagatud jahijutt on kui peatükk õpikus, millest noored ja ka kogenud metsainimesed õppida saavad – igal lool on oma halb või hea õpetus jagada, kes vaid märkab kuulda! On palju, kes teavad, et looduses on kõik omavahel seotud, on vähe, kes märkavad seoseid igapäevaselt. Et ei kuuluks need pärandid vaid ajalukku – jagame, kuulame ja märkame! Ka hundid õpivad üksteiselt ja kogemus teeb iga looma tugevamaks. Hundikari on tugev, sest kogemusi jagatakse, õpitakse kogenumatelt ja töötatakse meeskonnana.
You must be logged in to post a comment.