Hooaja lõpetamine Häädemeestel rebasejahiga

HÄÄDEMEESTE VALLAS ORAJÕEL PIDASID JAHIMEHED JA JAHINAISED KOOS HOOAJA LÕPUJAHTI

25. veebruaril 2017.a toimus Häädemeeste vallas Orajõe jahiseltsi maadel hooaja lõpujaht Orajõe Jahiseltsi eestvedamisel koostöös MTÜ-ga Eesti Jahinaised. Jahil osalesid jahimehed, MTÜ Eesti Jahinaised ja ka teised jahihuvilised, kokku üle 70 inimese.
Orajõe Jahiseltsis on veebruari viimasel nädalavahetusel toimuv lõpujaht juba iga-aastane sündmus ning ka MTÜ Eesti Jahinaised on hooaja lõpujahte korraldanud aastast 2012. Jahinaiste lõpujahid on seni toimunud Saaremaal Laimjalas, Kihelkonnal ja Muhus. Seekord olid võõrustajateks Orajõe Jahiseltsi tublid mehed.

Mitmel jahil osalenud noorel neiul pole küll veel jahitunnistust, kuid huvi jahi vastu oli enam kui küll. Ajus ei jäädud meestest maha ega kaotatud rõõmsat meelt. Jahireportaaži tegid samuti naised – Pärnu Postimehe ajakirjanik Teele Talve oli jahil esimest korda,, Läti jahiajakirja MMD ajakirjanik Ieva Neiburga omab ka jahitunnistust ja on eelnevalt osalenud MTÜ Eesti Jahinaised poolt korraldatavas sügiseses ühisjahis “Jahis ainult naised”.
Päev oli suurepärane, ilm ilus ja päikeseline. Tempo jahtide korraldamisel oli kiire ning jõuti üsna mitmes metsas käidud – kokku oli 7 ajujahti. Lubatud oli küttida jänest, rebast, kährikut ja šaakalit. Ehkki šaakalit on Häädemeeste vallas nähtud siin ja seal, jäi see loom seekord tabamata. Nähti mitut rebast, jäneseid ja kährikuid ning oli üsna tavaline vaatepilt, et ka kitsed hüppasid metsast välja koer järgi klähvimas. Üldiselt olid koerad ka väga hästi aru saanud, et jaht on väikeulukile ja jänesele, kui kitsega kütiliini joosti ja ükski kütt sellest välja ei teinud, tulid koerad kiirelt kitsejäljelt maha ning jätkasid rebaseotsinguid. Peab muidugi tõdema, et tabamus rebaste ja jäneste osas vajab harjutamist.  Nii mõnigi jänes ja rebane jäi tabamata, kuna laskmist alustati liialt vara, samuti oli üks rebane niivõrd kaval, et hiilis metsa äärest ajumeestest mööda, aga kütiliini jaoks jäi täpselt nii kaugeks, et kartetš ja haavel tabanud ei oleks. Ja nagu ikka loomadel kombeks, ei tulda metsast välja päris lageda platsi pealt, ikka võsast ja kõige kitsamast ülekäigukohast ning kui siis on juba läbi ka hammustatud, et käib jaht, ei ole ühelgi jänesel ega rebasel aega kütte uurima jääda. Tuli takus, sest elu on kallis ja nii see jaht käibki. ;) Jahi käigus saadi 7 jänest, 1 rebane ja 1 kährik. Nii rebane kui kährik olid kahjuks kärntõbised. Siiski on lõpujahi eesmärk piirkonnas kärntõve leviku piiramine ja rannikuala ettevalmistamine lindude pesitsushooajaks.
Jaht ise oli suur ettevõtmine ning treaditsioonilise suurjahina sai ka vääriliselt kajastatud meedias. Artikleid ilmus nii Pärnu Postimehes kui ka Eesti Jahimeeste Seltsi kodulehel :)

Kaunist kevadet!

http://parnu.postimees.ee/4033989/jahinaine-ei-jaeae-meestele-alla?utm_source

Häädemeeste vallasekretäri Külliki Kiiveri puhul ei tuleks selle pealegi, et see malbe ja õbluke naine armastab vabal ajal metsas käia ja jahti pidada. “Hakkasin jahinduse vastu huvi tundma, kui mu tuttav jahimees sellest õhinaga rääkis,” meenutab Kiiver, kuidas temast 2014. aastal jahinaine sai. “Võimalusel käin jahil igal nädalavahetusel.” Pere toetab ema harrastust ja vahel tuleb poegki jahile kaasa.
Asjaolu, et leidub neidki, kes jahimehi kritiseerivad, Kiiverit ei heiduta, sest “niisama me looma ei tulista”. Pealegi on küttimine oluline eri liikide populatsiooni ja levivate haiguste piiramiseks.
Sama eesmärk on veebruari viimase nädalavahetuse päikesepaistelisel laupäeval hooaja lõpetamiseks mõeldud rebasejahil, kus ma Kiiveri kõrval proovin jahist aimu saada. Kuigi üleskutse esitas MTÜ Eesti Jahinaised, kuhu Kiivergi kuulub, üle kogu Eesti, märkab silm siin 70-liikmelises seltskonnas vaid kuut–seitset naissoo esindajat. “See võib olla seepärast, et paljudel on oma jahiseltsiga hooaja lõpetamine,” selgitab Kiiver ja viib mind kurssi, et tegelikult on Eestis jahimehe tunnistusega naisi üle 300. “Aga mina olen kohalikus jahiseltsis juba kolmandat hooaega ainuke,” lisab ta naerdes. Teadmine, et seltsis on üle 70 liikme ja tema neist ainus naine, Kiiverit ei sega, sest kuidagi kehvemalt temasse soo tõttu küll ei suhtuta. Pigem hoitakse ja toetatakse.
Kuigi peamiselt on sel jahil plaanis vähendada kärntõves rebaste hulka, on luba küttida ka šaakaleid, jäneseid ja kährikuid. Selleks on juba varem sobivad põllud-metsad välja valitud. Uisapäisa ei torma keegi metsa, vaid meid jaotatakse gruppidesse. Esmalt määratakse ajajad. Ajusse läheb osa kütte, samuti need, kel relva ei ole, ja need, kel kaasas jäljekoer. Eesmärk on metsast loomad kõva häält tehes jahimeeste poole ajada. Aju paika pandud, jagatakse mehed ja naised kolme rühma ja meie ülesandeks saab seista paarikümnemeetriste vahedega mõnel teepervel, mille poole aju liikuma hakkab. Nii piiratakse kütitav loom sisse. Meie numbriks saab kolm ja esimene koht, kus valvama hakkame, on põlluäärne tihnik.
Võimalusel käin jahil igal nädalavahetusel. Külliki Kiiver
Turvalisus on väga tähtis ja looma lastakse alles siis, kui ta on küllalt lähedal. Et looma möödumisel jahimees kogemata oma kolleegi ei tabaks, kehtivad reeglid, kuidas kütiliin paiknema peab. Kiiver selgitab mulle, et täna kütitakse haavlitega. Uluki liikumissuunast saavad jahimehed infot raadiosaatjate abil. Nii õnnestub mul juba paari minuti jooksul vähem kui kümne meetri kauguselt metskitse näha. “Jess! Vähemalt üks loom nähtud,” mõtlen. Et metskitse praegusel ajal küttida ei tohi, lastakse ehmunud loomal ära joosta. Läheb mõni minut, kui mõnekümne meetri läheduses kaht–kolme lasku kuulen. Ehmun. Lähedal olevad jahimehed naeravad. Meenutan Kiiveri juttu, et kõige suurem loom, keda tema lasknud, oli põder, ja endamisi imetlen jahinaisi, sest kahtlen, kas mina nii täpselt tabaksin. Eriti veel juhul, kui tegemist on näiteks hundi, põdra või karuga. Seda, kas lasud, mille peale ehmusin, kellegi kinni püüdsid, ma ei tea. Aasitakse hoopis mehi, kes rebasest mööda lasid.
Kokku kestab küttimine ühes paigas mõnikümmend minutit, siis hüpatakse autodesse ja sõidetakse järgmisse paika. Tundide kaupa metsas redutamisest, nagu mina jahti ette kujutasin, on asi kaugel.
Päev veereb ja kell hakkab viis saama, kui otsustatakse jahisaak kokku lugeda. Kuigi leian, et kuus jänest, üks kärntõves rebane ja veel üks väga raskelt kärntõve põdenud kährik on päris hea noos, ütlevad jahimehed, et on paremaidki aastaid olnud. “Eelmisel oli minu arvates 11 jänest ja 11 rebast,” meenutab üks küttidest.
Külliki Kiiveril täna jahiõnne ei olnud, kuid kindlasti läheb südikal naisel järgmisel korral juba paremini.

http://www.ejs.ee/haademeeste-vallas-peeti-hooaja-lopujahti/

Täname Kabli pagarit tubli kõhutäie eest lõunapausil, Häädemeeste vett kosutava vee eest ning OÜ Baumi auhinnafondi täitmise eest :)