August on koprakuu! Kobras on aktiivne aastaringi ja jahimees võib kobrast küttida augustist aprillini, siiski on august koprajahiks kõige parem ja väärikam kuu. Koprajaht algabki augustis ning selletõttu on ta ka enamustele jahimeestele augustis kõige südamelähedasem. Aga lisaks faktile, et augustis ajujahti veel ei toimu, põtra ja hirve hiilida ei saa ja linnud algavad alles augusti teisest poolest, teeb augusti koprakuuks ka fakt, et augustis ja septembris koertega korraldatav koprajaht on ikkagi väärikas ja ka loodust austav jaht.
Elamusi koprajahist jagab noorjahimees ja värske Jahinaine Reet:
MINU MAAILMA ESIMENE…ehk siis JAHINOLK KOPRAJAHIL
Alustuseks pean ütlema, et selle tegevusega nagu jaht, on mind kokku viinud Eliise, kes on vist sündinud jahiriided seljas ja püss käes.. Olen oma elus nii palju õppinud tööks vajalikke asju, aga erialased koolitused lõppevad alati minu jaoks krahhiga..ehk siis filosoofiliste erimeelsustega elust. Jahindus on minu elus ala, millest ma ei tea ikka mitte midagi, kuigi ma olen enda arvates elu aeg maal elaud ja maakas kah enda meelest.
Jahitunnistuse sain kätte juunis, mis oli suur sündmus minu jaoks! Püssi olen lasknud ainult eksamil ja relvaluba veel ei ole..aga jahtima ei pea ju ainult relvaga! Marialt saadud kutse tulla Sulu külla koprajahile, oli nagu loteriivõit! Seda kutset ei saanud eirata ja pealegi on kobras minu jaoks kõige väärikam loom esimeseks jahiks. Kobras muide on ka mu lemmikloom..oleme teda visuaalselt jälginud paar aastat Martna metsade kraavides, kui ka Taebla jõe tammidel..imeline meister!
Ühesõnaga…pakkisime Eliisega kotid ja sõitsime jahile. Ilm oli imeline ja kohale jõudes oli tunne, et kohtume vanade tuttavatega. Ma olen paljudel üritustel osalenud, kus viisakalt öeldakse, et tore, et tulite, aga tunne on, et „kas päriselt ka?“ Siin oli tunne, et PÄRISELT KA!
Kui hommikusöök söödud ja rahvas koos, alustati sõitu esimesse kohta. Meie saime küüti uute sõprade autosse, kes olid Soomest ja kes oskasid ennast eesti keeles arusaadavaks teha üsna hästi. Poolel sõidul tuli mul meelde, et olin oma kahlamispüksid meie autosse unustanud ja nüüd olen jahil valgetes tennistes..Mis siis ikka! Olin valmis ronima tennistes mutta…vähemalt olid mul kindad kaasas!
Kohale jõudes selgus, et me kõik ei mahugi korraga „ objektile“ s.t. kahvaga kraavi. Mulle see sobis, sest ma poleks osanud midagi teha. Ma poleks kunagi arvanud, et kobrastel on nii erinevad pesapaigad..nähtamatud…augud kraavides…mõned roikad kaerapõllu servas.. Ma arvasin, et seal ei ela kedagi..aga võta näpust! Mootoriga pump võeti välja ja hakati kraavist vett välja pumpama. See oli juba hetk, kus ma pidin endale ütlema „ vaata ja õpi nolk!“ Ei läinud kaua aega, kus tuli käsk „ kahvad paika!“ ja siis läks märuliks.. Ma pole taksidest kunagi suurt aru saanud, aga täna ma võin öelda, et „ minu lugupidamine!“ Kui tuli hüüe, et „suur kobras!“ ..ei saanud ma enam aru, et milline porine loomadest on koer ja milline taks..õnneks päris jahimehed teadsid..
Saak oli hea ja koerad muutusid natuke aega hiljem jälle koerte sarnasteks..ehk siis neid oli jälle võimalik eristada ka muude tunnuste järgi, kui nimele reageerimine.
Minule sai kogu au jälgida värisevate kätega ( erutusest) seda sündmust, kus tõelised kütid viskusid mutta, kui oli vaja…tirisid kobrast sabast, kui oli vaja..viskusid talle kehaga peale…kui oli vaja…uhhhh, oli see alles vaatemäng! Minuga koos olid jälgijad ka Рыбалка и охота saatest..kummikud jalas, mitte nagu minul…valged tennised..
Aeg möödus kiirelt ja oligi lõunapaus..Söök ja jook pererahvalt oli imeline ja kosutav. Samal ajal, kui meie muljetasime, pumpasid pumbad järgmiselt objektilt vett..ja kuna aega oli piisavalt, siis toimus spontaanne õpituba teemal „ kuidas nülgida nahka ja eemaldada nõrekott ohutult. Väga huvitav oli jälgida erinevate nugade tulemust..iga nuga on ikka oma peremehe nägu ja töö samuti. Hiljem saime oma Soome sõpradelt lisaloengu nugade otstarbest ja erinevatest kasutusvõimalustest.
Vihmasadude ja äikesemürina saatel sai päev kiirelt õhtusse ja ees ootas kuninglik õhtusöögiaeg. Toidud, mida pakuti olid väärt tippkokkade tärni!
Mida ma jahil õppisin?
1. Jahilised on väga äge seltskond, kel on hea huumorimeel, oskused lahendada keerulisi ülesandeid ja külm närv kui on vaja vastu võtta otsuseid
2. Õppisin nägema nähtamatut…ehk..kobras elab ka sellises kohas, kus keegi ei aima
3. Naha nülgimist ja soolte eemaldamist, et liha oleks pärast ka söödav
4. Nugade erinevust ja nende teritust
5. Millised peavad olema kahvad
6. Taksid on imelised koerad
7. Meeskonnatööd
8. Et mul on veel palju õppida…
Lõpetuseks tahan öelda, et ma olen väga õnnelik, et minu Maailma esimene jaht oli just siin Maria ja Helgese juures..kes on suutnud ühe vanaldase jahinolgi teha palju rikkamaks nii kogemuslikult, kui ka emotsionaalselt! Suured tänud teile!
***
Koprajaht teadaolevalt on kõige edukam koertega ja tavaliselt ongi takside ja terjerite jaoks koprajaht kõige menukam. Koertega jahi käigus lõhutakse tammid, langetatakse vesi ja käiakse koertega urud läbi ning koerad ajavad koprad urgudest välja, kahvadesse. Püsse selles jahis traditsiooniliselt ei kasutata. Kannatlikumad ja osavamad jahimehed suudavad jahi käigus enamjaolt terve pesakonna tabada, siiski on alati võimalus, et mõni poeg või kesik jääb saamata, teinekord suurgi loom. Tabamata loomale peab jääma võimalus taastada oma eluase nii, et ta jõuab talveks piisavalt toiduvarusid hankida, samuti uru suudmed ja sahvrisuudmed vee alla viia.
Augustis on tavaliselt veetase piisavalt madal veel ning ka vesi on enamjaolt talutavalt või isegi meeldivalt soe. Märjaks saamine ei tekita muret ja vee alandamine ei murra kannatust. Üldiselt ongi Eestis kombeks koprajahti augustis ja septembris korraldada ning siis juba märtsis, aprillis, kui jää on ära kadunud. Kuid kevadel on vesi veel külm ja võib üsna kõrge olla. Kevadine koprajaht on enamjaolt populaarne, kuna siis on jälle suurulukite, välja arvatud metssiga, jahid lõppenud ja kopraluuret on lihtne teha – loom on pikast talvest näljane ja aktiivseid tegevusjälgi on pesa ümber tihtipeale palju. Mõlemal juhul, nii kevadel, kui suvel peetud koprajahid on väärikale jahiloomale väärilised jahid. Kahvaga jahi juures on kõige parem see, et loom saadakse värskelt kätte ja tarbida saab nii liha, luumaterjali kui ka naha. Kevadine liha võib üsna puise maitsega olla, augustis on juba loomad angervaksaga enese magusaks söönud.
Koprajaht kestab tegelikult ka sügisel ja talvel, ka siis võib koertega, kahvadega, püssiga, lõksuga püüda, kuid tegelikult tasub talvisel perioodil vaid püssi või lõksuga püüda, sest koertega pesade ja tammide lõhkumine ei vii sihile. Heal juhul saadakse üksikud koprad kätte, enamasti rikutakse lihtsalt kopra eluase ära. Maaomanikel võib ka suur rõõm olla lihtsalt sellest, et saab tammisid lõhkuda ja terve pesakonna kopraid talveks nälga jätta ning seeläbi hävitada, siis väärikale jahimehele peaks taoline ettevõtmine kindlasti vastukarva olema. Jahi eesmärgiks on säilitada tasakaalu inimtegevuse ja loomade tegevuse vahel ning samuti on ju saada jahisaaki – liha, nahad, luud ja ka head suhted maaomanikega. Kuid jahti mille käigus lihtsalt hävitatakse loomi, ei nimetata enam jahiks vaid hävitamiseks. Enamjaolt on jahimeestel talvisel perioodil muid suuremaid jahte ning suuremat pahandust koprapesadega teevad maaomanikud ise, aga on ka paljude jahimeeste meelistegevuseks hilissügisel koertega ja labidatega koprapesades tuhnida. Kutsume üles väärikat jahiulukit kobrast austama väärika koprajahiga. Jaht olgu võrdne – loomal peab ka alati pääsemisvõimalus olema ja kui on loom jahi üle elanud ei pea ta jahitegevuse tõttu hiljem hinge heitma. Pesasid ja tamme lõhume suvel ja kevadel!
***
Sellel aastal on kopral üsna kesine suvi olnud, kuna kuiva tõttu on paljud ojad, kraavid, jõed niivõrd kuivad, et kobras on isegi kohati ära kolinud, veel ülesvoolu koos tammidega. Tegelikult on olnud soodus aasta koprajahiks ja maaomanikega suhete loomiseks. Paljud rasked alad, kus koprakahjustused on juba väga kaugele ulatunud, on ka sellel aastal inimesel nii palju läbitavad, et on võimalik üldse vett alla saada ja jahti korraldada. Ütlema peab, et rasked alad, kus kobras on juba aastakümneid segamatult talitanud ja maapinda kujundanud, jäid osalt ikkagi kättesaamatuks ning mõned koprad pääsesid. Kuid nagu ka enne mainitud, jahi eesmärk ei ole hävitada, vaid tasakaalu säilitada ja jahisaaki võimalikult väärikalt ja rikkumata saada. Siiski edukas august ja septembri algus on toonud 5-s jahis saagiks 30 kobrast! Suuremaks saavutuseks hoopis võib pidada asurkondade piiramist aladel, kus kobras on saanud aastaid omasoodu maaparandust teha. Seekord said põllud ja metsad päästetud, küll see kobras sinna tagasi tuleb 4-5 aasta pärast, aga lootust on, et maa saab ka mõned aastad rahulikult taastuda, maaomanikud jälgivad ise, kui aktiivselt hakatakse majandama ja oskavad nüüd juba jahimeestega koostööd teha. Üksi tammisid lõhkudes võib küll talvel koprapesakonna täielikult hävitada pimesi, aga üldiselt kevadel, suvel ja varasügisel tammide hävitamisega kobrast välja ei aja. Ta lihtsalt parandab maaomaniku vea ja täidab tammi uuesti. Ühes jahis lasksime vee alla ja umbes tunni aja pärast, kui kõik jahimehed veel kaldas ootasid, et vesi sama palju kui juba langenud oli veel langeks, nägime sopi taga, kuidas kaldas oks murdus. Kas nüüd kobras kohe vihastas, et miski on tammi kallal ja hakkas kohe oksaga tammi poole ujuma, et rikutud kohta parandada või juhusliku liikumise tõttu oks murti, me täpselt ei teagi. Natuke hiljem ujus üks koprapoeg sopi tagant välja, aga ehmatas, kui nägi, et nii palju mesilasi tammi kallal on. Kuigi kopral oli raske suvi ja jahimehel on see soodus, on siiski eduka jahi võti jätkuvalt põhjalikus luuretöös ning kannatlikkuses.
***
Kutsume üles kõiki maaomanike jahimeestega koostööd tegema koprakahjustuste piirkonnas ning kutsume üles ka jahimehi väärikat koprajahti pidama ja mitte ainult hävitamise nimel hilissügisel ja talvel tammesid ja pesakuhilaid lõhkuma. Tamme lõhutakse ja koertega jahti peetakse, kuniks on võimalik vesi alla saada piisavalt, et urusuudmed oleksid vabad ja koerad saaksid urgu minna, ilma, et peaksid külmas vees lahendusi otsima. Samuti on heaks tavaks jätta uukile võimalus. Nagu tehakse kõik endast olenevalt, et haavatud uluk metsast leida ja kätte saada, peaks ka koprale jääma see võimalus, et kui jahimees teda kätte ei saanud, võib ta rahulikult edasi elada, kasvõi järgmise jahini. Aga talvisel perioodidel tammide lõhkumine ja kuhilate lõhkumine võib viia terve koprapere hukkumiseni ilma, et ühtegi kobrast jahimees ise kätte saaks.
Austagem meie väärikat asukat kobrast väärikate jahikommete ja loodusetundmisega!
Koprajaht on koostöö maaomanikuga! Riburadamööda, et vilja väga ära ei tallaks asusime uut kopraasurkonda piirama. Väike pesa, uut tüüpi eurokraavis ja kahju polnud kobras veel teinud, siiski on maaomanik ise ka jahimees ning arvas, et oleks paslik proovida.
Kobras on suur ja visa loom, varustus peab vastav olema!
Kannatlik moment!
Ja olemas! Alustagem.
Nööp näitab algajatele ette, kuidas asi käib.
Ja käes!
Väike lõuna, väike vihm.
Väike puhkus!
Kuna ilm oli väga soe, siis ilusat pilti ei teinud, päästsime nahad ja liha!
Ja algab uuesti!
No peab ju olema keski, miski!
‘
Ja läbi!
Lõpetuseks said jahimehed ka kõhud täis ;)
You must be logged in to post a comment.