Lätis käisime sellel aastal juba teist korda. Seekord kutsuti hooaja avajahile. Jaht oli põnev ja seltskond uhke. Linnujahile omaselt olid igal mehel kaasas sileraudsed püssid, üks vanem, kui teine, mis pidi ka Lätis tavaline olema. Minu püssi lööknõel läks juba esimese pauguga katki ja jaht jäi sellevõrra lühemaks ja vähemproduktiivseks. Siiski jahiilu ja organiseerimise võlu sain jälgida terve päeva. Küll on neil inimestel alles põnev töö, kes ennast ära elatavad jahte korraldades ja jahindusega tegeledes. Muidugi tore on jälgida ka seda, kuidas need samad inimesed nii hoole ja südamega panevad kõik teised jahimehed kütiliinis paika, seletavad emaliku kannatlikkusega jahiohutusest alates jahipäeva algusest, kuni päeva lõpuni välja. Lätlastele meeldib kui korratakse palju, sest nad üldse ei taha korraldustele vastavalt liikuda. Rivi peab ikka sinka-vonka olema ja vahepeal peab pilti ka tegema. Aga kui siis rohu seest esimene lind lendab…Jah! See on elamus omaette, kuidas see lind uhkelt terve kütiliini eest läbi lendab ja ka viimase mehe paugud üle elanud, jõuab kaitsvasse metsatukka. Esimene ärevus möödas, rivi kohendatud. edaspidi enam nii kergelt linnud ei pääsenud!
Lätis peetakse faasanijahist väga lugu. Ja tõesti, kui välja jätta antud jahi range kunstlikkus, on tegemist ikkagi suhteliselt kuningliku jahiga ja külmaks ei jäta ta küll üht jahimeest ka mitte. Ja koeradki naudivad faasanijahti – töö on kiire ja põhjalik. Otsitakse läbi kõik rohututid ja põõsatukad. Igast lombist ujutakse läbi ja ükski kõrgus (põõsastel) ei saa takistuseks. Kuuldud paugud muudavad veel elavamaks ja kuhu suunda lind kukub, sinna lipatakse samade koerte poolt ka kohe järgi. Kiired ja aktiivsed, märkimisväärselt kauni ehitusega koerad, kiidavad põneva päeva taevani. Kiidavad koerad, kiidavad jahimehed.
Ja kui püssi ei ole…siis tuleb käpaga leida, püüda :)
https://www.facebook.com/mtueestijahinaised/?hc_ref=PAGES_TIMELINE
Photos by Kate Štern